IoT- Asjade internet

Mis on IoT?

Asjade internet (ingl. keeles “The Internet of Things (IoT) on võrgustik, mille moodustavad füüsilised esemed, seadmed, sõidukid, ehitised ning muud “asjad”, mis sisaldavad elektroonikat, tarkvara, sensoreid ning internetti ühendamise võimalust, mis võimaldaks neil omavahel suhelda ning andmeid vahetada.

IoT põhimõte on tegelikult lihtne. Seadmed ühenduvad internetti, mis laseb neil suhelda kasutajatega, programmidega ning üksteisega. Üks enimkasutatuid näiteid on tark külmkapp, mis kasutab kaameraid, et analüüsida külmkapi sisu ja teatab kasutajale kui suvaline soovitud toode, näiteks piim, on otsakorral.

IoT ajalugu

Kuigi mõiste IoT tuli kasutusele alles aastal 1999, on asjade intereti areng toimunud aastakümneid. Esimene internetti ühendatud nn ebatraditsiooniline seade pärineb aastast 1980. Carnegie ülikoolis oli Coca-Cola müügiautomaat, mille programmeerijad ühendasid internetti. Nad said kontrollida masina seisukorda ning teha kindlaks teha, kas masinas on neid  vajadusel jook ootamas.

“Asjad” IoT mõistes võivad viidata mitmesugustele seadmetele. Näiteks südametööd jälgiv implantaat, farmiloomade biokiip-transponderid, sisseehitatud sensoritega autod või näiteks välitöö seadmed, mis hõlbustavad tuletõrjujate tööd inimeste otsingutel ja päästeoperatsioonidel.

Andmete kogumine ja analüüsimine

IoT seadmed koguvad  erinevate tehnoloogiate (sensorid / andurid, kaamerad, klapid jt) abil vajalikke andmeid ning on võimelised neid andmeid omavahel vahetama ja täitma saadud andmete põhjal vastavaid etteantud (või iseõpitud) töökäske.

Sensorid ei ole pelgalt masinad, nad ei tööta samal põhimõttel kui masinad. Sensor mõõdab ja hindab ümbritsevat keskkonda – kogub andmeid ja edastab neid masinatele / tarkvarale, mis vastavalt etteantud algoritmile täidab saadud sisendandmete põhjal oma ülesannet. Asjade interneti moodustabki sensorite ja masinate koostöö. Võib öelda, et IoT tõeline väärtus on andmete kogumise ja töötlemise kokkupuutepunkt. Kõikide maailmas olemasolevate sensorite kogutud andmetest ei ole mingit kasu, kui nende analüüsimiseks poleks sobivat taristut.

Asjade internet ei saa töötada ilma “pilve” baasil rakendusteta, mis tõlgendaks ning edastaks sensoritelt tulevaid andmeid. Pilvekeskkond on see, mis lubab mobiilirakendusega erinevaid seadmeid eemalt juhtida ning kogutud andmeid töödelda. Praegu on turul saadaval näiteks targad termostaadid ning pesumasinad, mida on traadita ühenduse teel võimalik juhtida.

IoT igapäevaelus

IoT on midagi suuremat kui targad majad ja kodumasinad. IoT alla võivad kuuluda oluliselt mahukamad haldusjaotused, näiteks targad linnad. Andurid, mis annavad infot selle kohta kui palju on liiklejaid kindlas asukohas, aitavad vältida ummikuid, muuta liiklusvoogu sujuvaks ning teha liiklemise ohutumaks. Targad prügikastid, mis saadavad signaali kui neid on vaja tühjendada. Samme targa linna suunas on tegemas ka Tartu projekti SmartEnCity raames.

IoT seadmete uute rakendusvõimaluste leidmist piirab vaid meie kujutlusvõime ja valdkonna potentsiaal on meeletu. Seega on siin oluline kõigi elualade esindajatel kaasa mõelda, kus nende tööpraktika juures oleks võimalik midagi nutikaks muuta ja IoT-d rakendades tööefektiivsust parendada ja elu lihtsamaks teha.

Elu lihtsamaks tegemine on kokkuvõttes kõikide inimese leiutiste põhiline eesmärk ning mugavast elust, kus masinad teevad enamuse töö, unistas juba 1967 aastal Richard Brautigan:

…I like to think
(it has to be!)
of a cybernetic ecology
where we are free of our labors
and joined back to nature,
returned to our mammal
brothers and sisters,
and all watched over
by machines of loving grace.

R.Brautigan, 1967

 

Allikad:

http://internetofthingsagenda.techtarget.com/definition/Internet-of-Things-IoT
http://www.theguardian.com/technology/2015/may/06/what-is-the-internet-of-things-google
http://www.wired.com/insights/2014/11/the-internet-of-things-bigger/