Kuidas suurendada tudengite teadlikku erialavalikut?

 

Me kõik oleme seisnud valiku ees, mida oma eluga edasi teha. Mõned lähevad õppima kõrgkooli, mõned kutsekooli, ning osad proovivad elus lihtsalt õnne. Kuna kutseõppe maine on õpilaste hulgas ühel või teisel põhjusel  küllaltki madal, läheb valdav enamus kõrgkooli.

Kahjuks toimub kõrgkooli valik tänase noore jaoks küllaltki kergekäeliselt. Enamikel juhtudel minnakse õppima eriala, millega koolis oldi kõige rohkem sina peal. Reaalset pilti õpitavast erialast ning selle väljunditest suudavad luua vähesed. Selline asjade kulg on aga põhjustanud väga kurva statistika.

Aastal 2013 lõpetas Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel kõrgkooli 10190 üliõpilast ning õpingud katkestas 9912. See trend on kestnud üle kümne aasta ning kui veel aastal 2006 oli lõpetajaid pisut rohkem, siis nüüdseks on need arvud võrdstustunud. Eriti suur katkestajate osakaal on sotsiaal- ja täppisteadustes.

Üliõpilaste õpingute katkestamine tekitab ühiskonnale mitmeid probleeme. Esiteks ei ole tudeng raisanud mitte ainult oma aega, vaid ka riigi eelarvet. Riik panustab tasuta kõrgharidusse, et kasvatada ühiskonna normaalseks toimimiseks vajaminevat tööjõudu. Nüüd kulub aga kaks, halvemal juhul isegi kolm korda sama aeg, et inimene jõuaks tööturule.

Tudengite väljalangevust põhjustavad mitmed erinevad tegurid ning sageli ka nende koosmõju. Tartu Ülikooli poolt tellitud uuringu Kõrgkooliõpingute katkestamise põhjused ja ennetamise võimalused EL-i riikide näitel põhjal võib välja tuua kaheksa peamist põhjuste gruppi: vale erialavalik ja väärad ootused,  ebapiisav ettevalmistus ja puudulikud eelteadmised, individuaalsed tegurid, nõrk akadeemiline enesetõhusus ja ebaefektiivsed õpioskused, madal sotsiaalne ja akadeemiline lõimumine, rahulolematus õpikeskkonnaga ning majanduslikud raskused.

Nendest põhjustest on enamlevinum vale erialavalik. Tudeng leiab, heal juhul, juba õpingute esimesel aastal, et õpitav eriala ei ole talle sobiv. See võib olla põhjustatud sellest, et tudengile on eriala üle jõu käiv, nt. ta ei oma piisavalt eelteadmisi või oli õpilasele kujunenud väär ettekujutus õpitavast erialast. Samuti lastakse oma otsust liigselt mõjutada vanemate ning sõprade soovitustest. Põhiprobleem seisneb selles, et enne erialavalikut ei suudetud endale vajalikul määral selgeks teha, mida ja miks õppima minnakse ning kuidas omandatud haridus tööturul rakendust leiab.

Probleemi aitaks lahendada süvendatud karjäärinõustamine gümnaasiumi vältel. Eelnimetatud uuringust on selgunud, et võrreldes välisriikidega, kus karjäärinõustamine on oluliselt suurema osakaaluga kui Eestis, on ka väljalangevus väiksem. TÜ uuringut tsiteerides: Kõrgharidusekspertide hinnangul on Eesti koolides karjäärinõustamine pigem tagasihoidlik.

Hetkel on adekvaatse karjäärinõustamise teenuse saamine õpilase enda teha ning asjakohane info ei jõua paraku õpilaseni. Kuna riigi huvides on see, et noor põlvkond pakub vajalikul määral tööjõudu, peaks riik gümnaasiumi õpilastele  tegema kohustuslikuks karjäärinõustamise, mis oleks terviklik ja integreeritud lähenemisega  (testid, individuaalne vestlus, erialaekspertide külaskäigud ja loengud, koolide vastukülaskäigud).

Teine võimalik lahend oleks spetsiifilisemad eriaalatutvustused. Tõsi, kõrgkoolid korraldavad koolides infotunde, kuid kõrge konkurentsi tõttu teiste koolidega toimuvad need massiüritustena.Tutvustused on pealiskaudsed, jagatakse peamiselt pinnapealset loosunglikku informatsiooni, mis ei võimalda õpilasel luua adekvaatset pilti ühestki kooli poolt pakutavast erialast.

Selline käitumine on aga väär. Kõrgkoolide eesmärgiks ei peaks olema üksteise ületrumpamine, vaid erialade tutvustamine võimalikult süvitsi. Samuti võimalike tulevaste töökohtade ning vajaminevate eelteadmiste väljatoomine. Kuna hetkel finantseeritakse kõrgkoole vastavalt lõpetajate arvule, võib tunduda, et mida rohkem suudetakse õppima meelitada, seda rohkem raha koolile antakse. Ometi on selline mõtlemine tagurlik, sest nagu nägime eeltoodud statistikast, lõpetavad ilma piisava eelinfota sisseastujatest vaevalt pooled.

Positiivseks eeskujuks on näiteks TTÜ Tartu Kolledž. Alates 2015 aasta oktoobrist on  kolledži avalike suhete juht ning Küberfüüsikalise süsteemitehnika tudengid käinud tutvustamas Lõuna-Eesti koolides vastavat eriala, et tekitada gümnaasiumiõpilastele selgem arusaam uudsest valdkonnast. Samuti osaleti Intellektika messil, kus külastajad said eriala kohta infot otse tudengitelt ning kooli esindajalt.

Kolmas lahendus, mida kasutatakse osaliselt sotsiaalerialadel, on erialapõhised sisseastumiseksamid. Praegune laiemalt levinud riigieksamite süsteem on küll mugav, kuid ei nõua õpilase käest eelteadmisi erialast. Spetsiifilised sisseastumiseksamid aitaksid juurutada õpilaste jaoks vajalikku eeltööd enne õppima asumist. Samuti võiks lisada sisseastumiskriteeriumite hulka kutsesobivustesti ja vestluse ning seda mitte ainult sotsiaalaladel, vaid ka näiteks täppisteadustel.

Kõigest eelnevast saab järeldada, et väljalangevuse vähendamiseks ei ole ühte imeravimit. Lahendus sünnib gümnaasiumite, kõrgkoolide ning õpilaste koostööl. Kõigi osapoolte ühisel pingutusel ning vanade raamide murdmisel on võimalik, et iga noor tudeng leiab endale kiiremini ja stressivabamalt koha elus.